Bill Bryson. Maakera kuklapoolel: rännud päikesest kõrbenud riigis

Ilmunud: Hea Lugu, 2017
Tõlkinud Piret Lemetti

Austraalia on minu jaoks alati tähendanud midagi kauget, teistsugust ja salapärast. Tuleb tunnistada, et seda kõike ta on. Paljud meist sooviksid kasvõi korra oma elu jooksul seda huvitavat mandrit külastada. Mina võtsin ette kirjandusliku rännaku ja sain suurepärase elamuse võrra rikkamaks. Soov päriselt reisida sellesse erakordsesse paika maakera kuklapoolel tõusis veelgi. Paljuski tänu Ameerikas sündinud, kuid peamiselt Suurbritannias elanud reisikirjaniku William McGuire Brysoni humoorikale reisikirjeldusele Austraaliast. Autor on andnud põhjaliku ülevaate sealsest loodusest, inimestest, ajaloost, poliitikast ja teinud seda huvitavalt ning kaasahaaravalt. Raamat ilmus esmakordselt juba 2000. aastal, eesti keelde tõlgiti see alles 2017. aastal.

Bill Bryson seikleb piki Austraalia rannikut, kord maailma pikimal sirgel raudteel, kord täiesti tühjal maanteel, sõites läbi kõrbe tuhandeid kilomeetreid. Bill Bryson kirjeldab olukorda rongis, kus rööbaste kõrval oli silt infoga: „Järgmise 862 kilomeetri jooksul puuduvad võimalused toidu või kütuse hankimiseks“.

Eraldi mainimist väärib Austraalia loodus. Kaheksakümmend protsenti kõigist Austraalias leiduvatest taimedest ja loomadest eksisteerivad vaid sellel kontinendil. Ainuüksi 14 maoliiki Austraalias on surmavad. Siin elab ka maailma kõige mürgisem madu, taipan. Ujuma minnes tuleb arvestada täringmeduusi olemasoluga. Tegemist on hapra ja läbipaistva õisloomaga, mis on samuti maailma mürgiseim. Väidetavalt ei ole ükski valu selle meduusi nõelamisel tekkivaga võrreldav. Ujuma minnes tuleb arvestada ka haide ja krokodillidega. Kuulsaks kohalikuks ohuallikaks on Austraalia lehterämblik, maailma kõige mürgisem putukas. Selline Austraalia juba kord on. Kubiseb kõiksugustest ohtudest, olles samal ajal huvitav. Hoolimata sellest on inimesed seal õnnelikud, rõõmsameelsed, töökad ja usaldusväärsed.

Bill Bryson tõdeb mõningase kahetsusega, et me pöörame maakera kuklapoolel olevale väga vähe tähelepanu. Samas tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest stabiilse, tubli ja rahuliku riigiga. Raamatu lõpus muutub autor taas melanhoolseks: „Elu Austraalias läheb edasi ja mina ei kuule sellest midagi. Aga ühte ma teile ütlen: see on ennekõike meie endi kaotus“. Nõustun siinkohal täielikult autoriga.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe samalt autorilt ka:


„Kõiksuse lühiajalugu : teekond Suurest Paugust inimeseni“. Pegasus, 2006

„Ei siin ega seal : reisid Euroopas“. Tänapäev, 2011

„Ringkäik kodumajas : eraelu lühilugu“ . Pegasus, 2011

„Üks suvi : Ameerika 1927“. Hea Lugu, 2016

Ülestähendusi väikeselt saarelt : ameeriklane Suurbritannias“. Eesti Raamat, 2018

 

 

Karin Pere
Sääse raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s