Rita Falk. Talvekartulikneedlid

Ilmunud: Tänapäev, 2018
Tõlkinud Eve Sooneste

Selle raamatu pealkiri on minu jaoks nii keeruline välja öelda. Eks see üks keeleväänaja ole. Ma ei plaaninud seda alguses üldse lugeda, aga siis kuulsin, et ühele lugejale väga meeldis. Samas oli kaanepilt ka kutsuv ja nii ta lugemisse sattuski.

Kaanel on kirjas, et tegemist on provintsikriminulliga. Tõesti, tegevus toimub Niederkaltenkircheni külas ja peategelaseks on politseinik Franz Eberhofer. Külas on oma peatänav, kõrts, lihapood ja vallamaja. Franz on Münchenist oma kodukülla pagendusse saadetud. Seal on tal elu üldjoontes rahulik, kui biitleid kuulav papa ja Neuhoferite kole lugu välja arvata.

Franz on üks väga kummaline tegelane. Ta ei ole just kõige kirkam kriit karbis. Puhkuse ajal nägin vilksamisi televiisorist sellist sarja nagu Naabriplika. Kes seda on vaadanud, siis minu meelest on Franz enam-vähem samasugune politseinik nagu seal. Ma ei saagi aru, kuidas ta raamatus oma juurdlusega üldse nii kaugele jõudis. Ta on väga omamoodi inimene. Elab koos papa ja kurdi vanaemaga. Muuhulgas suhtleb selliste tegelastega nagu küttevusserdis ja naisega, keda nimetab Ferrariks.

Alguses lugema hakates läksid silmad imestusest suureks, et mis asi see on. Tundus nii kummaline raamat, aga ajas mind ikka päris korralikult naerma. Franzi vanaema on nii äge tegelane. Juba selle pärast tasus raamat pihku võtta. Kes tahab tõsist kriminulli lugeda, siis neile ei soovita. Kes otsib aga lõbusamat ajaviidet, siis neile raamat ilmselt sobib, sest see on musta huumorit täis. Kui ma nüüd sellele raamatule tagantjärgi mõtlen, siis ikka ajab naerma. Ma siiralt loodan, et Tänapäev tõlgib ka järgnevad osad. Tahan teada, kas järgmine osa on sama hea kui esimene või tundub raamat nii hea, sest see on mu tavapärasest lugemisest niivõrd erinev.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

2 comments

  1. Käesolev üllitis on kohustuslik kirjandus kõigile neile, kes armastavad nalja, naeru, huumorit ja ohjeldamatult itsitada. Ühtlasi ka kõigile teistele, sest naer on tervislik, naer teeb nooreks, meele rõõmsaks jne.

    Teos on üdini naljakas, maailma kõige pisemata mutriteni, väetimate rakukeste ja hillitsetud bakteriteni, lausa geneetiliselt naerutav. Loomulikult on naljakas ka peadpööritavas seikluses keskset osa mängiv külakonstaabel, aeglase taibuga küladetektiiv. Võibolla veidi süüdimatu, võibolla veidi naiivne, samas käitumislaadilt liialt agressiivne, et lugeja sooviks samastuda. Oleneb muidugi… Lugejast. Kui lugejale meeldiks käituda emotsiooni pealt ja õhinapõhiselt, sihtida teenistusrelvaga valimatult füüsilisi isikuid ja tulistada materiaalseid väärtusi, nt lakkamatult biitleid mängitava isa grammofoni. Käituda rohkelt ja liigselt ütlemata vägivaldselt.

    Vägivaldki tundub kirjutises kuidagi naljakas, alustades minakangelase ehk külakonstaabli vanaema lemmikvõttest – ligimesele valusasti vastu säärekonti virutamisest; teisel juhul mõrvamiseni ehk kangekaelsele ohvrile ehituskonteineri pähekukutamisest (mitte vanaema tegu). Autorit tuleb kiita: oskus isegi arvete esitamisest naerukoht teha – väärib eraldi esile toomist. Sõbraliku naeru alla satuvad sujuvalt kõik lähedased ja naabrid, koerad, muud pühad lehmad jt

    Konservatiivse maailmavaatega lugeja küsiks, aga kas midagi pole siis püha? Loomulikult on, kuid see ei tähenda, et ei võiks sõbralikult nalja teha. Pole midagi naljakamat vanaema ostuhullusest soodusmüükide ajal, isa biitlite vaimustusest või venna sekeldusest erinevate välismaiste pruutidega. Üldse on teinekord armuseiklused ja -valud ühed naljakad asjad, eks ole. Mitte ainult selles raamatukeses.
    Samas ei puudu raamatust ka mõrvad, neid on lausa kulbiga ja need on kuidagi kõrvalplaanil ja isegi veidi naljakad, andke andeks. Niiöelda mänguliselt iroonilised lood.

    Autor on teose nimetanud provintsikriminulliks, seda nimetust tuleks natuke lahti seletada, muidu võib sellele veidi teistsugune mekk siinmail osaks saada kui Lõuna-Saksamaal. Depressiivsed Eesti väikelinnad on saksamaistega võrreldavad depressiivsuse, küll mitte rahvaarvu poolest. Suurlinnad jäävad teose sündmustest kolme-neljakümne kilomeetri (München, Nürnberg), meil maaelust kolme-neljasaja kilomeetri taha (Riga, Sankt-Peterburg).

    Alati on olemas kriitikuid, kas isehakanuid, asjaarmastajaid või professionaale, kelle väitel teost saab hinnata ainult originaalkeeles lugedes. Konsulteerisin ühe tubli saksa filoloogi-eksperdiga, kes mõningase keelitamise peale võttiski vaevaks nimetatud teost katsetada. Temapoolse hinnangu kohaselt suhteliselt raske lugemisvara võõramaalasele, originaaltekstis, kellelegi väljaspool Lõuna-Saksamaa murdeala. Õnneks on siis teose tõlkija oma tööga hästi hakkama saanud, sest eestikeelne tekst tundub sujuv, mugav meeltele.

    Raamat on kokkuvõttes lõbus ja särav ning lõpetuseks antud veel käputäis häid retsepte autori vanaema kokaraamatust, koos kommentaaridega. Igaüks võib siis valmistada maitsva suupiste raamatu kõrvale ning kommentaare peale krõmpsutada.

    Paul Pajos
    Raamatukogubuss Katarina Jee raamatukogubussi juht-raamatukoguhoidja abi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s