Eesti lastekirjanduse kuldvara

Ilmunud: Eesti Lastekirjanduse Keskus, 2018

Nagu  ütlevad  esseekogumiku  eessõnas koostajad: „Pole väärtuslikumat varandust kui lood ja laulud, mis vanemalt põlvkonnalt nooremale antud…“. See on raamat, mis juba esimeste lehtede keeramisel kõnetab sind. Ainuüksi paljud raamatute illustratsioonid viivad su tagasi lapsepõlve, korjates mälestustest üles helgeid meenutusi, kuidas vanaema  luges ette oma ja su ema nooruses ilmunud lasteajakirjade jutukesi ja luuletusi, õpetas liisusalme ning hüpitusmänge, kuidas ise lasteraamatuid jõuludeks kingiks saades ja neid tihti ribadeks lehitsedes-lugedes rõõmu tundsid.

Mõned raamatud lummasid juba ainuüksi oma piltidega nagu Günther Reindorffi illustreeritud „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Ma ei mõista, miks kirjatüki autor nimetab seda raamatut oma lapsepõlve magus-jubedamaks mälestuseks. Pigem pean ma ise seda üheks põnevamaks. Aga mis seal salata, olen suur Reindorffi graafika austaja ning ka Kreutzwaldi oskusest sõna seada. Pigem hirmutasid  mind lapsena A. Jakobsoni raamatu „Puujalaga katk“ illustratsioonid. Meie pere raamatute ja vanade armsate lasteajakirjadega on üles kasvanud mu omad lapsed ja paljude vanaema aegsete luuletustega kunagistest „Laste Rõõmudest“ on oma lapsepõlvekaaslasi nii lasteaias kui koolis rõõmustanud ka pojad. Õnneks on palju minu lapsepõlves ilmunud ja minu poolt „pulbriks loetud“ lasteraamatuid hilisematel aegadel uuesti välja antud.

Teine lemmikraamat oli E. Enno 1957.a. välja antud kogumik „Üks rohutirts läks kõndima“.  Mul on meeles, kuidas istusin ema süles ja nutsin, kui ta luges luuletust tuulest, kes otsis tühjal väljal oma kingi ning olin mures, et mismoodi ta siis koju saab, kui neid üles ei leia või kui ma lugesin lasteringi peol luuletust „Aasal õitseb mahlakann“. Kummaline, kuidas see esseekogumik lausa tõukas mind üles otsima oma lapsepõlveraamatuid põhjatutest raamatukappidest. Küll oli armas hoida käes „Ennemuistseid jutte Reinuvader Rebasest“, “Vaat mis juhtus“, „Nukitsameest“ või „Hiir rätsepaks“ ja paljusid teisi möödunud sajandi 50-ndail välja antud lasteraamatuid. Meenub ka see, kui ma üritasin Siima Škopi illustratsioone tollal väljaantud muinasjuturaamatuis järgi joonistada, sest need olid minu arust nii ilusad.

Koolieelikuna loetud mõned luuletused pigem seonduvad hoopis Eesti Raadio lasteansambli lauludega nagu H. Männi „Pillerpall“, kus hiired pidutsesid, kui kassid suvitasid või siis V. Beekmani „Aatomik“. „Mutionu pidu“ pole aga sugugi nii lõbus ja lühike lugu, kui lähtuda selle algsest 1926.a. ilmunud rajust algversioonist, mida on raske pidada üldsegi lastelauluks.

Osa raamatuillustratsioone tulevad tuttavad ette, kuid mitte kogumikus nimetatud raamatutest. Ilmselt on need jäänud silma teistest lastekirjanduse kogumikest, mitte Mare Müürsepa loos Ralf Parve „Lõbusad värsid“.   „Sipsik“ ja „Pille-Riini lood“ on ilmselt köitnud kõigi põlvkondade mudilasi. Täiskasvanuna neid oma lastele ette lugedes ilmselt elatakse läbi taas ka oma lapsepõlve.

Juba suuremana, kui lugemine päris selge oli – millesse vanaema küll eriti ei uskunud, et see võiks kunagi juhtuda – köitis mind väga R. Rohti „Jutte loomadest“. Tõesti kahju, et kaasaja lastel kipub side loodusega jääma väga pindmiseks, mida tõdeb ka Tiina Undrits, nimetades Richard Rohti „…muhedaks vanaisaks, kes võtab noore lugeja põlvele, näitab ära meie metsaelanikud ning tutvustab nende varjatud eluviise, saladusi ning ellujäämisnippe“. Kuidagi ei saa üle ega ümber Edgar Valteri „Pokuraamatust“, mis samamoodi armsalt ja humoorikalt loob sidet laste ja looduse vahele, õpetab tähele panema enda ümbrust. Sinna ritta võiks kuuluda ka Aino Perviku Kunksmoori ja kapten Trummi jutud, mis lisaks looduse mõistmisele õpetavad nägema ka teist inimest enda kõrval ja omavahelisi suhteid.

Pean nõustuma Maire Iro kirjatükiga, mis käsitleb Silvia Rannamaa raamatut „Kadri“. See ajatu raamat köidab nii mõnegi lugeja väitel ka tänapäeva lapsi ning ärgitab lugema selle järge „Kasuema“. Olles lugenud „Kadrit“ ning üsna samal ajal näinud ka lavastust selle raamatu ainetel Draamateatris, mõlkus mõtteis kunagi ise lavalaudadele pääseda ning samu tundeid läbi elada, millest juttu raamatus ning lavastuses.

Siis tuleb minu jaoks tükk aega tühja maad ning alles oma lastega seoses avastasin ma kaasaegsema lasteraamatu. Ilmselt kaotamata oma lapsemeelsust sai neid mõnuga oma lastele  ette loetud. Jagan Liisa Randmaa arvamust Silvi Väljali lasteraamatu „Jussikese seitse  sõpra“ kohta, et see on pigem müütiline ning mitte juhusliku loomavalikuga raamat ja  omane ehk kõigile maailma rahvastele, et jõuda Pühapäevamaale.  Lõbus lugemine oli kindlasti ka Eno Raua „Peep ja sõnad“, mis nõudis palju juurde seletamist. Meie peres on kaks täiesti tolmuks loetud sama autori raamatut „Kilul oli vilu“ ja „Padakonnavada“, mis lummasid oma sõnamängudega, tänu millele vist õppisidki poisid lugemise selgeks. Ja muidugi „Naksitrallide“ lastepärased road movie jutud, millest ilmselt ei saanud siis ega ka kaasajal lihtsalt mööda minna.  Jaan Rannapi „Nublu“ aga pani nii mõnegi mehepoja unistama tuletõrjuja ametist ja vahest ka koera ja inimese sõprust hindama. Ega ei imestaks ka, kui tänapäeva lapsed unistavad tänu Ilmar Tomuskile ja Mika Keränenile hoopis kriminalisti ametist.

Hea on mõelda, et igas majas tegutsev Pätu ei proovinud kõiki oma üleannetusi meie kodus, kuigi pättusi ta ikka vahel korda saatis. On seilanud Arabella meilgi   ja seigelnud Karu-Kati ja Karu-Mati koos Rebase-Reinu ja teiste naabritega. Ehk edaspidi külastab meie maja ka Lotte, Samuel või Volli.

On raamatuid, mis lummavad oma illustratsioonidega (Saima Noor, Siima Škop ja Edgar Valter ning Günther Reindorff), teised jälle oma sõna või teemaga. Igale on „oma raamat“. Tulevad uued autorid ja kaasaegsed lasteraamatud, on väga populaarseid kirjanikke (Piret Raud, Ilmar Tomusk, Andrus Kivirähk, Mika Keränen jt) ja neid, kes on ajaproovile vastu pidanud. On raamatuid, millest on mõni väljend muutunud peresiseseks heaks sooviks nagu Elar Kuusi „Memme musi“ luuletuse read: ma ei karda kurja susi, mul on kaasas memme musi. Sageli saatsin oma pojad teele nende sõnadega, mis on siiani jäänud kui hea loits saatma nende tegemisi ka täiskasvanueas.

Meie vanemate ja praeguste laste vanavanemate jaoks on aga oluline ilmselt Leelo Tungla „Seltsimees laps“, mis koondab ühte 3 raamatut: nii omanimelise kui „Samet ja saepuru“  ja ka „Naisekäe puudutuse“. Kas see just lasteraamat on – see on iseküsimus. Küll tahaks loota, et me järeltulevad põlved saavad paremini  mõistma meie ja me eelkäijate aega, hirme ning rõõme. Öeldakse ju: kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Jääme lootma siis, et tulevik toob ka rohkesti uusi toredaid lasteraamatuid ja üllatab meid kõiki uute põnevate autoritega.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s