Betti Alver. Tuulearmuke

Ilmunud: Loodus, 1927
Ilmunud: Eesti Raamat, 1992

 

“Tuulearmuke” on Betti Alveri esimene, gümnaasiumipõlves kirjutatud proosateos ning seda veel enne kui temast sai luuletaja, kellena me teda peamiselt tunneme (luuletusi hakkas ta avaldama 1931. aastal).

Betti Alver on raamatu peategelase Lea Ringiga enamvähem samaealine. Lea on isemeelne neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit ning räägib sellest nii: „Ja ma mängin viimasel ajal halvasti, nii võrratult halvasti. Minust ei saavat muud kui päris harilik vilets muusikarikkuja. /…/ Selliseid mängijaid olevat kõikjal tosinakaupa. /…/ Mul puudub lihtsalt meeleolu mängimiseks, see on kõik. Ent tean, et see möödub…“

Tulevane luuletaja kirjutab ka ühest lihtsast jalutuskäigust väga nauditavalt poeetiliselt. Näiteks see lõik:

„Linnast välja viival puiesteel mühiseb tuul. Rahulikult vaatavad mõõtmatust kõrgusest kuldsed silmad. Külm on nende vilkuv vaade ja iseteadlik. Traadid teeääres undavad kaeblikult. On, kui nutaks keegi oma suurt, vaibumatut valu.“

Sisult on „Tuulearmuke” armastuseromaan. Lea küll on selle suhtes üsna trotslik ning teda tüütavad teiste naistegelaste armastusejutud: „Olete siis kõik hulluks läinud?… Mis on armastus? Kus on armastus? Kõik on omale ülesandeks teinud mind sellega vihastada!…”

Lea armub endalegi üllatuseks keskealisse doktor Olof Anderseni, kes on koondkuju kitsarinnalisest ja pedantsest väikekodanlusest. Kuid sellesse suhtesse on juba algusest peale sisse kodeeritud nurjumine: neiu näeb doktoris senisest elust puudunud isakuju ning doktor neius oma surnud naise taaskehastust.

 

Kes ja miks on tuulearmuke?

„Homme pean sõitma,” ütleb ta palitukraed kergitades: „Pöörane tuul siin, ma ei mõista, kuidas ometi…”

„Oh, see pole veel midagi! Peaksite tulema Liivaneemele, seal puhub väiksegi ilmaga juuksed peast! Ma ei tea, miks inimesed ei armasta tuult? Mina, doktor.., teate, mis teeksin, kut tuul oleks inimene?”

„Tooksid ta siia, et mul õieti külm hakkaks?”

„Ei, misjaoks nii? – Kui tuul oleks inimene, suudleksin ta surnuks.”

/…/

„Tuulearmuke,“ ütleb viimaks Olaf Andresen mu sõrmi haarates.

 

Selles armastuse loos saavad kokku kaks vastandit: noore tütarlapse esimene armastus ja vananeva mehe tõenäoliselt viimane armastus. Platooniliseks see aga jääb, kuid Lea jaoks oli see „tundekasvatus“ oluline.

 

Lõpetada tahan seda raamatulugu oma lemmikluuletusega Betti Alverilt:

Sa hapramast hapram
siin päikese all –
kas tead sa,
kui raske
on tähemetall?

Ainult hapramast hapram
siin päikese all
teab-tunneb,
kui raske
on tähemetall.

Kas vaibub su valu
ja salanutt?
Kunas kuulame
sinuga
ööbikut?

Siis
vaibub mu valu
ja salanutt,
kui kõik
jäävad kuulama
ööbikut.

Su segane sõna
on hullem kui hull –
kui meeletud-meeletud
silmad
on sul!

Olgu segane sõna
ka hullem kui hull –
mu silmad on selged.
Hing
heliseb mul.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s