Verni Leivak. Eesti sada legendaarset meelelahutuspaika

Ilmunud: Pegasus, 2018

Raamat viib lugeja lõbusale ajarännakule mööda kuulsamaid meelelahutuspaiku viimase saja aasta jooksul. Paljud neist on hävinud, osa on oma nägu ja olemust muutnud, aga rahva südames ja meeles ühel või teisel kujul elab enamus neist edasi. Tegelikult kas see ongi nii lõbus rännak ajaloos, kui mõelda nii mõnegi asutuse kurvale  saatusele või hoopis mõne lugeja jaoks valusale sündmusele.

On paigad, mis kangastuvad meile vaid vanemate juttude läbi – näiteks Kuld Lõvi või kino Amor  Harju tänaval. Tollastele lastele ja  noortele oli nii mõnigi asutus oma hiilgeaegadel vaid muljetavaldav ja põnev hoone oma aura ja uhkete külastajatega ja märtsipommitamise järel pigem traumaatiline emotsioon. Minu jaoks tähendas see hoopis võimalust siia ilma sündida ja tänutunnet ema noorpõlvesõbranna vastu, kes suutis kaaslasi veenda minema kinosse Amor hilisemale seansile. Enamus eelmisel seansil kinos olijaid 9. märtsil seal ka hukkus.

Maiasmokk omab minu jaoks aga hoopis positiivsemat emotsiooni. Keskkooliplikana sai sealt vahel ikka läbi põigata ja kooki süüa, ilmselt küll tema algset olemust päriselt tabamata. Aga ka eelmise sajandi 70-ndail oli see koogi- ja kommipood kõva sõna ja uhkust lisav, kui sai vahel möödaminnes klassikaaslastele visatud, et käisime pinginaabriga Studes kooki söömas. Stude nimi oli niivõrd iseenesestmõistetav, et kellelgi ei tulnud pähe kohta Maiasmokaks nimetada. Alati olid akendel uhked kommikarbid ning ahvatlevad koogi-vaagnad – loomulikult butafooria,  aga juba 90-ndail sai oma lastega käidud vaatamas imelisi jõuluaknaid. Raamatus küll mainimata Kaarmani kauplus oli teine meie jaoks müstiliselt mõnus koht, kus sai käidud mahla joomas ja neil aegadel haruldast ja ülimõnusat tõelise kohvi lõhna nuusutamas. See lõhn püsis seal isegi siis, kui kohvi õieti saadagi ei olnud.

Tartu paigad jäid minu jaoks kaugeks, kuigi käidud sai sealgi. Verner seostus küll kuulsate nimedega ja legendidega, aga ilmselt seda endist kultuuriaurat ei tunnetanud. Pigem avaldas muljet toonane Tartu Ülikooli vana kohvik.

Kunagises Feischneris ehk meieaegses Tallinna kohvikus ja koogipoes sai ikka käidud imehäid saiakesi ja kooke ostmas, vahel ka tassike kohvi rüübatud maitsvate võirooside kõrvale. Suurtest akendest oli tore möödujaid jälgida ja kaaslasega lobiseda. Suure vedamise korral pääses vahel ka teisele korrusele Tallinna varieteesse. Kava oli seal legendaarselt hea ja esinejad olid oma aja suured tähed Elonna Spriit ja Ants Vähejaus, Ülle Ulla jt.

Kultasest ei saa üle ega ümber ei me vanemad, vanavanemad ega hiljem kohvik Moskva nime kandnud kohast meiegi põlvkond. Eks ta pisut snooblik oli, aga vahel oli hea end kõrgemast klassist tunda. Isa, noore meremehena 30-nda teises pooles käis seal kuulamas elavat muusikat ja Artur Rinnet ning ehk ka piidlemas stiilseid noori ettekandja-näitsikuid. Meie aga oma nooruses vaatasime kui imeloomi kohviku ees sageli kohtuvaid punkareid – kah elamus, igal juhul värvikad tegelased olid.

Ülikooli ajal oli kombeks koos kursusekaaslastega käia tähistamas edukat eksamit tollases Vanas Toomas ehk endises Marcelle’is. Menüü oli hea ja päevasel ajal üsna taskukohane, teenindus kiire ja õhkkond soliidne. Kohaga seostub ka üks ebameeldiv kogemus. Kuna seal sageli käisid ka välisturistid, siis liikus tihtipeale ringi julgeolekuagente ja korra sattusin nägema-kuulma nö tööülesandeid täitvat isikut, kes olles eelnevalt end ise seltskonnale „kaela määrinud“, raporteeris telefonis ühe laudkonna juttude sisu kohta ilmsetele ülemustele. Ka hiljem juhtusin toda isikut linna erinevates paigus silmama.

Nii mõnedki kohad jäid aga kättesaamatuks eri põhjustel: kuhu ei tihanud ise nina pista või kuhu oli pea võimatu saada – näiteks legendaarse interjööriga Astoria või ülipeen Gloria. Küll aga sai vahel käia kummalise seltskonnaga Gloria kulinaarias püstijala-laua ääres maitsvat suppi kiiruga alla neelamas, ilmselt restorani menüü ülejäägid. KuKu klubi oli muidugi enamuse jaoks nagu linnalegend, küll aga jäi nii mõnigi kultuuritegelane silma Pegasuses. Sinnagi  kohta saada oli vahel päris impossible mission’ina tunduv ettevõtmine, aga maitsva salati ja kultuurse õhkkonna nimel võis vahel keerdtrepi astmeil närvirakke ikka kulutada.

Narva kohvikust meenuvad sealsed tellitavad maitsvad kringlid ja pisikeses poeletis müüdavad pirukad-saiakesed, kohvik Harju aga pigem peletas oma eakate klatšihimuliste prouadega. Ega noori neis eriti ei kohanudki. Samas Kadriorus olev nõukaaegne Roheline Konn küll eriti ei meeldinud oma klientuuri tõttu, aga ehtne lambalihast  šašlõkk rikkalike lisanditega restorani välialal – see oli nautimist väärt. Muidugi on neid raamatus nimetatud kohti, mis võib-olla teenimatult eemale peletasid, aga nagu öeldakse: kus suitsu – seal tuld ja parem karta kui hiljem kahetseda. Ja igas kohas polegi vaja ega saagi kulgeda.

Kohvik Pärl Vaksali ja Pika tänava nurgal aga oli 80-ndail Peda kultuuriteaduskonna tudengite peamine lõunasöögipaik. Ega koha leidmine sealgi lihtne olnud. Ja kui sisse said, kulus aega vähe ja toidu üle polnud ka põhjust nuriseda. Aga tordid ja koogid olid seal jumalikult head! Pealegi seob selle asutusega mind ka mu tädi, kes töötas Pärli kondiitritsehhis ja nagu ta ise end tituleeris – oli munapurustaja. Eks sedagi tööd tuli teha, sest kust tulid muidu need maitsvad maiuspalad ja mina olin enamasti uudistega magusavallas seetõttu hästi kursis.

Kohvik Varblane oli vaatamata oma väsinud välimusele mõnus jäätisega maiustamispaik, kuigi seltskond oli vahel küsitava taustaga, aga kõrvalolev Harju mäe külje sees olev Karoliina baar jahedamal ajal viis oma hõõgveiniga mõtted rõõmsamale rajale.

Mõne koha puhul nagu Kännu Kukk või Teletorn, ei saa aru nende populaarsusest, aga kõike ei peagi mõistma. Teletornist oli minu meelest vaid uhke vaade. Pealegi minu jaoks on märk Teletorni osas hoopis 1991.a. augustis toimunu. Samas Viru varietee oli tõesti oma eeskava ja esinejate tõttu üks uhke ja ihaldusväärne paik. Mait Agu folkshow, õed Kõlarid ja efektne revüüprogramm oli tase omaette ja täiesti mõistetavalt paljude unistus. Kahjuks aga kõigi tollaseid trendikohti pole raamatusse mahtunud nagu Rataskaevu tänavas Rebaseurg, kus esimest korda kuulsin mõnusa grillkana kõrvale laulmas väga omapärase häälega  menukat ja skandaalset Amanda Lear’i.

Tuljak seostub suuresti isiklike toredate mälestustega ja samas kõrvaloleva Lillepaviljoni alati imeliste lillenäitustega ja Eesti Näituste üritustega, kus pikka aega töötas ka mu isa ning ka Lauluväljaku ja laulupidudega. Tartu lauluväljak aga meenub alati hoopis suurte laatadega.

ERKI peod ja ansambli Turist kontserdid olid linnarahva seas küll legendaarsed, aga mulle  kättesaamatud ehk seetõttu, et ei liikunud tol ajal selles kultuuriseltskonnas.

Salme kultuurikeskus, oma-aegne nn Uus Tombi klubi oli peamine noorte peopaik, enne mida oli ka nn Vana Tomp vanalinnas, kuhu väga ei kippunud, aga ka teatris sai seal käidud ning 80-ndatel aastatel nii mõnelgi meeldejääval kontserdil.

Kinos Kosmos sain oma esimese laiekraanielamuse „Helisevat muusikat“ vaadates, hiljem ka „Kleopatrat“ Elisabeth Tayloriga peaosas. Keskkooli suvepraktikalt „viilides“ „põgenesime“ nii mõnigi kord tüdrukutega kinno, sageli ka „Sõprusesse“, kus igal täistunnil tõesti võis ühes saalidest midagi põnevat näha.

Ja kuidagi ei saa mööda Linnahallist ega selles kompleksis olevast Jäähallist. Suured kontserdid, jäätsirkus ei läinud omal ajal mööda vist kellestki. Pealegi enne 1980. aasta olümpiamänge oli kaks kohta, kus sai hoogtöö korras käidud koristamas: üks neist oli just äsjavalminud Linnahall, teine uhke Plaanikomitee maja, mis küll ei platseeru meelelahutuskohtade loetellu, praeguse superministeeriumi kohal.

Ja nii nagu laulusõnade kohaselt ei saa me läbi Lätita, ei saa me mööda vaadata ka rikka ajalooga vanalinnast. Eks ta ole igaühe jaoks meist oma tähenduse ja tähtsusega, ürituste ja mälestustega. Vaieldamatult ilus ja armas, kuigi viimasel ajal omadele pisut võõraks jääv ja võõralt kõlav.

Ja Saku Suurhall vist seostub meil pigem Eurovisiooni 2002. aasta lauluvõistluse, NO99 etendusega „Ühtne Eesti Suurkogu“ ja noortele Globetrotteri korvpalli supershow’ ja  ka ekstreemspordi ja Simple Sessioniga.

Ega ei oskagi muud, kui soovitan igaühel avastada oma lemmikkohad, meenutada olnut ja ehk näha hoopis uue pilguga vanu paiku.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s