Maia Sepp. Migreenimaffia

Ilmunud: Pilgrim, 2018
Tõlkinud Mai-Liis Napa

Pole ehk palju ilukirjanduslikke raamatuid, mille tagakaanesoovituse oleks kirjutanud päris arst, neuroloog. Minuni jõudis see imeline raamat just selle soovituse tõttu ning ma pean tunnistama, et romaanil on tõepoolest raviefekt. Ravi mitte küll migreeni vastu, aga migreeni kui nähtuse korralik lahtiseletamine migreenikute lähiringi-inimestele on samuti üks hädasti vajatud abi. Teadmatuse tõttu kiputakse ümbritsevate poolt migreeni ikka ja jälle alatähtsustama, vääriti mõistma. Nüüd võib aga häda korral haarata riiulist selle helesinise raamatu, millel (minu meelest väga õnnestunud kaanekujundusena) seisavad tervete ja katkiste tabletipeadega inimkujud, kätest kinni. Just nõnda nagu migreenikul on tervemaid ja katkisemaid päevi, aga alati seesama saatev häire, millega peab hoolikalt arvestama (või muidu arvestab see ise sinuga).  Saab võtta selle raamatu ja pista sõbrale pihku,  saab öelda, et näed, võta ja loe, ma pärast vastan küsimustele (sest praegu ei saa, olen „audis“). P.S. Anna andeks.

Migreen puudutab mitte ainult sellest vaevatud inimest üksi, vaid ka tema lähiringi. Migreen kujundab elusid. Tuttavad väsivad lõpuks ära inimesest, kes täidab meeleheitlikult kõik kohustused ja kukub alati kokku iga meelelahutuse eel, jätab jälle sünnipäevale tulemata, vaagub kusagil hinge, ei osale, ei kuulu. Nad tüdinevad ära ja hakkavad nähvama, põhjuseks kas teadmatus, mõistmatus, või hoopis kaastundeväsimus. Migreenik tunneb end seepeale hüljatuna, reedetuna, aga samal ajal ka alati veidi päriselt süüdiolevana. Nagu võiks keegi sellist paastu meelega valida, eelistada lõbustustele tabletivines konutamist ning oiatagi-mitte-riskimist, nagu hangiks migreenik oma hooge puhtalt hoolimatusest sõprade suhtes või tähelepanuvajadusest. Migreenik püüab tegelikult isegi maskeerida vähemraskeid hoogusid, salgab olukorra keerukust, ei oksenda valesse kohta ja katsub hoolimata nägemis-, kuulmis-, haistmis- ja kompimishäiretest ning mõtlemisthalvavast valust ikka „natike kabedamalt käia“. Ta kompenseerib puuduolemist ületöötamisega ja tõenäoliselt arendab välja ärevus- või mõne muu häire. Eriti halb, kui mõnel on juba algusest peale korraga mitu raskestiennustatava käitumise ja kuluga hooge põhjustavat haigust kallal – kogu see matemaatika ja planeerimine, mis sellise eluga kaasas käib! Romaan „Migreenimaffia“ heidab aga valgust sellele, kuidas inimesed võivad sattuda ennastlõhkuvasse „tubliolemise mustrisse“ just mitte hoolimata sellest vaid tänu sellele, et neil on mingi tubli olemist takistav häire. Kasutades iga võimalust. Kalkuleerides iga marsruuti, tassides kaasas abivahendeid ja arvutades läbi erinevate hoo kulgudega arvestavaid rohuvõtuskeeme, kavaldades oma ellu võimalusi võimetushetkede vahele geniaalnsuse ja töö hetkede pressimist vähemalt niipalju, et „tubli“ jääks plussi, kandes kaasas vett, toitu ja tablette, olles alati valvel, alati teadvel, püüdes taibata õigel ajal.  Migreen näitab end kõigekülgselt, segab teiste haiguste ravimist või põhjustab ise kaudselt uusi, migreen imbub mõtetesse ja saab isiksuse varuosaks, taamal võistlemas hirm ja ärevus trotsliku sooviga pidada vahel ka pidu katku ajal.

 

„Migreenimaffia“ pakub hea stardiplatvormi ka teiste nn „nähtamatute häirete“ väljastpoolt mõistmisele. Ühiskonnana võiksime ehk enam teadvustada, et kõik kannatused ei ole karkude või puuduvate kehaosadena kaugele näha, paljud häired  esinevad hoogudena ja ka hoogude sisu ei ole alati kõrvaltvaatajatele taibatav. Võttes eelduseks, et me ei näe läbi teise inimese kokkusurutud hammaste isegi seda, kui valjusti me ise samas olukorras karjuks, oskame olla ehk hoolivamad.

Ja ometi on see üks üdini positiivne raamat. Ladus lugemine täis nalja ja optimismi, situatsioonikoomikat ja andestavat mõistmist kõigi suhtes, ka nende suhtes, kes ise ei mõista.  See on hea tänapäevane lugu koos olmeliste seikluste, valikute ja otsustega. Eestlastest lugejatele kingib aga lisaboonust Kanada autori valik tuua mängu side Eestiga  – loo peategelaseks on teise põlve väliseestlanna (nii nagu seda on autorgi) ja tema Kanada sugulased, mängu tulevad juured ning mälestused, mis eestlasele pakuvad äratundmisrõõmu, salajast kuulumisrõõmu.

Ning loomulikult  lõpeb lugu õnnelikult, juhatades uskuma, et ka koos migreeniga on võimalik astuda oravaratta asemel toetavasse ja loovasse tsüklisse ning leida oma toimetulekuviis, oma tee. Loodetavasti ammu enne seda, kui migreen vananedes ise üle minema hakkab ja oma ohvri vabastab.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Tea Roosvald
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s