Tom Watkins. Lemmikloomadetektiiv: tõsilood kadunud ja leitud loomadest

Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud Marju Roberts

Teadsin seda suurepärast raamatut lugema asudes, et see saab olema lisaks põnevusele ka natuke nukker lugemine, sest on oht meenutada oma mõne aasta eest kaduma läinud (ja paraku ka jäänud) kassi, triibik Vasjat. Natuke helget nukrust oli aga täiesti hea. See oli omal kohal nii mõnegi peatüki juures, sest kõik kadunud loomade lood ei olnud paraku edukad, õnnelike lõppudega.

Raamatu autor Tom Watkins oli ligi 20 aastat tagasi täiesti tavaline politseinik. Siis aga … Nüüd rakendab ta oma politseijõududes omandatud oskusi kadunud ja varastatud loomade leidmiseks. Praegu Euroopa suurim loomadetektiiviagentuur alustas väga tagasihoidlikes tingimustes ja peaaegu olematu varustusega. Aegamööda tekkis kõik. Ja kogu aeg oli inimesi üle kogu saareriigi, kes vajasid abi oma kadunud lemmikute leidmiseks.

Juhuslikult sattus tema esimeseks „kliendiks“ üks afganistani hurt, kelle kadumise kohta kuulis ta teateid raadiost … ja otsustas selle koera üles otsida. Sest mida muud tal ikka teha oli. See juhtum aga andis talle edasiseks kindla teadmise:

„Sel hetkel sai mulle selgeks, mida ma oma eluga peale tahan hakata. Ma tahan loomaomanikke nende kadumalänud lemmikutega taas kokku viia. Ma tahan elu sisustada tööga, mis ühendaks mu loomaarmastuse ja uurijaoskused. Ma tahan hakata loomadetektiiviks ja saada sel alal maailma parimaks.

Aga mul oli veel palju õppida …“ (lk 20)

Mõtlesin raamatut lugedes, et kas meil Eestis on midagi-kedagi sarnast? Esmalt meenus Heiki Valner ja tema „Loomapäästegäng“. Kuigi see pole päris sama, sest nemad tegelevad halvasti koheldud ja hätta jäänud loomade päästmisega. Kadunud loomade, eeskätt koerte otsimiseks tehakse aeg-ajalt FB mõnes grupis postitusi. Mäletan, kuidas sügisel tehti ühe liiklusavarii tõttu hirmunud ja ärajooksnud prantsuse buldogi otsimiseks spetsiaalne grupp, et operatiivselt anda infot, kus seda „põgenikku“ näha on olnud. Ja kätte ta saadigi! Kahjuks on ka selliseid koerte kadumise lugusid, mis on jäänud ilma õnneliku lõputa. Ja kassid! Mõnikord satuvad nad autode rattakoopasse, et külmal ajal pisutki sooja saada ja siis võib juhtuda, et nad on hoopis „jänesed“, kes lubamatut ja ohtlikku priiküüti on saanud …

Aga meie loo kangelasel Tom Watkinsil oli peale esimese kadunud koera leidmist veel palju teha, et saada maailma parimaks: omaenda kodu köögilaua tagant kolis ta kuuri, kuhu sai tehtud „Animal Search UK peakorter“.

5. peatüki alguses tunnistas Tom, et jah, tal on üks pisike puudus loomadetektiivi elukutse juures – kassiallergia. Kuid tema esimene kassiotsing, 2008. aasta jõulude eel, õnnestus täielikult ja lõppes õnnelikult. Ja äratas meedias sedavõrd tähelepanu, et enne ajakirjaniku küllatulekut oli vaja „päästemeeskond“ üles vuntsida ja atraktiivseks muuta – eraldusmärgid-kleepsud autole, vormiriietus … Sellised visuaalse identiteedi asjad, mis jätavad lõppkokkuvõttes hää ja profi mulje ka päris algajate entusiastide püüdlustest.

Suurenes ka meeskond, kellele Tom Watkins tegi kiirkursuse, õpetades muuhulgas ka seda, kuidas küsitleda inimesi: „Kui te näiteks küsite neilt, kas nad on midagi näinud, saab sellele vastata kas jah või ei. Aga kui te esitate nii-öelda avatud küsimuse, näiteks mida nad Sandi Thomi kassi kaduma minekust teavad, saate märksa sisukamaid vastuseid.“ (lk 65)

Raamatuga poole peale jõudes tundus mulle, et see on ikka läbinisti kassiraamat. Sest loomade kadumise-leidmise lood olid järjest kassidest. Oli vaja kõigest ühte ja kahte ja tervet pesakonda deegusid, et kõik oleks kenasti tasakaalus ja kadunud lemmikloomad võrdselt koheldud. Ja ka meeskonnaga liitus üks eriväljaõppe saanud saksa lambakoer Max. Kusjuures eriväljaõpe sellel otsikoeral oli selline, et ta oli õpetatud lõhna järgi otsima koeri.

Oma meeskonnale selgitas Tom Watkins ka erinevust kasside ja koerte otsimisel: „Koerad suudavad sama ajaga palju pikema maa läbi joosta, mis tähendas seda et meil oli ka palju suurem ala läbi otsida. Koerad satuvad omanikust lahus olles ka rohkem paanikasse. Kassid otsivad enamasti varjualust, kuid koerad jooksevad pea kaotanult huupi siia-sinna ja püüavad iga hinna eest omanikku üles leida.“ (lk 155)

Seega: kassidega on justkui lihtne, nad vajavad kolme asja – peavarju, toitu ja vett. Seda ei peagi ju väga kaugelt otsima, kuid jama võib juhtuda siis kui kass satub sellise naabri juurde „lõksu“, kes läheb mõneks ajaks välisreisile.

Kaduma läinud lemmikloomade omanikega suhtlemine on Tom Watkinsile õpetanud ka nõustaja rolli täitmist. Kui looma pole veel leitud ja lootus kipub kaduma: „Mitte miski ei õpeta sind paremini hindama seda, mis sul on, kui kellegi südamevalu nägemine.“ (lk 168) Ja veel: „Sellistes juhtumites jääb alati keegi kurvaks, eriti kui looma enda koju võtnud inimene on temasse juba kiindunud. “ (lk 170)

See raamat on lugu suurest agentuurist, mis alustas „mees & koer“ tüüpi kuuris peakorterit omava väikefirmana ning millest praeguseks on saanud suur piirkondlike vabatahtlike loomapatrullide võrgustik ja see aitab kadunud/varastatud loomi leida üle kogu maa.

Minu Vasja aga paraku jäigi kadunuks ning mulle meeldis siis lohutuseks mõelda, et ehk on ta tõesti leidnud hea inimese juures peavarju, toitu ja vett …

 

Loomadetektiividel on oma kodukas.

 

Mina aga tänan ja soovitan.

Mjäu!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s