Paulo Coelho. Zahir

Ilmunud:  Pilgrim, 2005
Portugali keelest tõlkinud Anneli Tuulik (Konstantinos Kavafise luuletuse uuskreeka keelest tõlkinud Mati Sirkel)

Coelho räägib armastusest. Kinnisideest. Omamisest. Paljastab viisi, kuidas meie kultuuriruumis peetakse tavaliseks nähtusi ja mõtteviise, mis õigupoolest peaksid olema peetud äärmuslikeks, kui me paraku poleks nendega liialt harjunud, et neid kahtluse alla seada. Ma ei juhtunud lugema seda romaani siis, kui see ilmus, aga mul on hea meel, et võtsin ta nüüd, palju hiljem, ikkagi ette.

See mõneti mittelineaarne romaan algab otse tulipunktist, viies lugeja kohe probleemi kallale – tunnustatud kirjaniku tunnustatud rindereporterist naine on äkitselt jäljetult kadunud ja kahtlustada võib nii armukesega jalgalaskmist, röövimist kui mõrva (peategelane viibib selle pärast korraks koguni eeluurimisvanglas).  Just see situatsioon, mis loo kiiresti käivitab ning pakub lugejale ruttu põnevust, paneb romaani kestel korduvalt ümber otsustama, millest üldse on jutt ning mis teemal käib lugu, või kas seal üldse ongi mingit lugu. Tegu pole seiklusromaaniga, autor nõnda lihtsalt viib meid hoobilt tähtsate küsimuste juurde, mis võiksid (või peaksid?) meiegi argises elus olema vastatud, ja õigesti vastatud. Nagu romaanis, nii ka päriselus võib aga küsimustelaegas jääda suletuks, kui miski seda ei raputa. Peategelasel tuleb hakata ebameeldiva olukorraga kuidagi leppima, ja alles see viib ta lahendusi otsima valupunktidele, mida ta senimaani on edukalt ignoreerinud.

Minategelase heljuv-hädamaanduv kulg läbi tema elu vapustava sündmuse ja erinevad järjekordsed katsed olukorda lahendatuks lugeda, see on otsing. Inimene ise on suures segaduses, kogu narratiiv on justkui omalaadne „haiguspäevik“: kohati põgus, katkendlik, teisalt põhjalik ja sugestiivne rändamine. Peategelane lääne kultuuri mudel-inimesena avastab, et tal ei ole õigeid sõnu probleemi käsitlemiseks, vaatenurki, isegi õigeid küsimusi. Miski väga häirib, aga kõik kuulutavad, et ei ole siin midagi häirivat. Koos peategelasega ning loosse pidevalt lisanduvate oluliste seikade ning kaaslaste abil tuleb aga hakata vähehaaval harjumuspärasest lahti laskma, uut viisi otsima. „Loost“ lahti ütlemine muutub omakorda ise selgepiiriliseks looks sellest, kuidas üldse oma argielus üles ärgata ja taibata, et me võime olla kuhugi kinni jäänud, et me ei teosta ennast ega luba lähimatel kaaslastel teostada tähtsaimat, milleks nad loodud on. Üks kord ühe Santiago-tee läbikäimine ei tee kedagi immuunseks kinnikiilumise vastu, ei muuda kaitstuks lõksu jäämise eest. Vaja on pidevat kohalolu, jätkuvat energiatantsu.

Pidev petlikult ilmselgete asjade ümberdefineerimine on selle romaani (ja Coelho puhul tüüpiliselt) üks lummavamaid ja kummatigi julgustavamaid aspekte. Mida lehekülg edasi, seda klaarim näib pilt, ja ometi ei ole vastus veel käes. Aga see ei hirmuta, ehkki meid rebitakse kaasa kaitstud suikumisest normaalsuse, teadatuntuse ja sobilikkuse raamides. Teekond, mida mina lugejana ei plaaninud nii tõsiselt ette võtta, tõi siiski olulisi taipamisi ja märkamisi. Pidev teadaoleva ümberdefineerimine on vajalik, ent me teeme seda ju väga vastumeelselt, sest see on väsitav ja elu on niigi kiire. Küsitleme etteantud definitsioonide õigsust vaid siis, kui neid surutakse peale ennast-upitavate-teisi-haletsevate stereotüüpidena või kui me tabame, et meid on nende abil manipuleeritud. Me ei märka kergesti, millises ulatuses lubame kokkulepitud käsitlustel maskeerida lubatuks nähtusi, mida ei peaks pidama lubatuks. Peategelane hakkab selliste muredega põrkuma alles märgates, et tema raskused leppimaks naise lahkumisega on isekat laadi. Naise ja armastuse küsimus muutub tema jaoks kinnisideeliseks, möödapääsmatuks (siin tuleb välja mõiste ’zahir’ tähendus ), aga järkjärgult, puistates läbi mitmeid teisi ühiskondlikke uskumusi, taipab ta, et Zahir võimutseb tema üle selle tõttu, et tema on võimutsenud, omastaval viisil, paljude aspektide üle oma elus, sealhulgas Zahiriks muutunud naise üle. Ta ei ole lasknud naisel end armastuse energiaga toita ega ole toitnud naist. Ta ei ole (seni) julgenud ka toetuda oma sõpradele ning näeb inimsuhteid pigem „teenete pangana“ ja saab sealt kasu üsna üheülbasel, hingele vähepakkuval moel. Viis, kuidas peategelane oma pimenurki otsides sündmust pidi kandub, paneb lugejal pulsi kiiremini tööle ka siis, kui loos ei juhtu midagi põrutavat. Aga midagi selles igapäevasuses on nimelt põrutav ka seiklusteta – taibata, kui ülekantav on see kogemus ilma et ma lugejana oleksin olnud kuulus kirjanik või jäetud tingimata kellegi poolt maha, olnud ise kellelegi jaoks puine või kannatanud kellegi osavõtmatuse käes, kui ma ei ole muretsenud Zahiri pärast. Ma olen selle ühiskonna liige ja tegelikult ikkagi elan samasugustes raamides.

Zahir on võimustvõttev fluidum, mille kõrvale ei jää muud ruumi. Peategelane otsib väljapääsu selle mõju alt, püüdes samas taibata, mis Zahir päriselt on, märgates, et olulisemaks saab küsimus, miks või kuidas Zahir on ning kuidas me üldse lasksime juhtuda, et Zahir sai olema. See kõik kõlab ehk pelutavalt. Jah, tegu võiks olla äärmiselt ängistava eksistentsialistliku kaemusega, mis omakorda võtab lugeja üle võimust ja masendab ta haigeks. Aga ei, autor on jaksanud kanda nii peategelast kui lugejat üle selliste hädaohtude, neile ainult hoidatavalt osutades. Minus süvenes pidevalt tunne, et teema puudutab mind üdini, ilma et mul oleks hakanud enda pärast hirm või et Kunst oleks tabanud mind „jalaga makku“ nagu see pahatihti näib olevat eesmärgiks paljude inimkonna pärast südant valutavate autorite mõnevõrra meeltheitvas loomingus. Seda romaani lugedes oli Kunst kohal, aga mul ei pidanud hakkama halb ja valus selleks, et küündida märkama ja mõtestama inimeseksolemise postulaate. Romaan ei raba jalust ega šokeeri dramaatiliste sündmustega, see lihtsalt võtab lugeja kaasa järjekordsele palverännule, ei sunni tegelema iseendaga ega paku selleks eneseabiharjutusi, kuid tulemused kerkivad justkui iseenesest ikkagi pinnale.  „Zahir“ on lohutav, toitev virgutusvõimlemine hingele ja kui kaasa mõelda, ehk avab meile ka meid endid. Samal ajal on tegu ka nauditava ilukirjandusteosega tuntud autori äraproovitud headuses ning teemadel, mis Coelho puhul on juba tuttavad. See on voolav, mitmekihiline ja paljusid olulisi küsimusi lõimiv kaasaegne romaan hingesisesest palverännust läbi elu (nagu see peakski käima), mõtestades olemasolu, hoides energia liikuvana, leides tasakaalu vabaduse ja kinnisidee vahel. On eluperioode, kus kinnisideed kannavad unistusteni ja Zahiri on eluks vaja. On eluperioode, kus Zahir tuleb lahti lasta, olles tema sisemusest tõe välja rehkendanud. Me kõik pole kirjanikud nagu on peategelane, aga me kõik peame looma. Iga päev uuesti, iseennast.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

Tea Roosvald
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s